Lapse areng mängides - mängutoad, kodu

Mängimine on laste igapäeva loomulik osa. See on laste emotsionaalses ja füüsilises arengus ääretult vajalik tegevus. Mängu kaudu laps õpib ja teeb seda enesele märkamatult ning rõõmuga. Mängides elab laps läbi erinevaid situatsioone ja tundeid. Ehkki mäng ei ole „päris“, siis emotsioonid, mida ta mängu kaudu läbi elab, on täiesti reaalsed ja õpetlikud.

Ometi leidub palju koolilapsi (aga ka nooremaid lapsi), kes arvuti, teleri või mõne muu moodsa elektroonilise seadme puudumisel virisevad: „Mul on igav! Mida ma teen?“ Nad ei oska mängu algatada, ei oska mängida ega oma selleks piisavalt loovust. Mida saab lapsevanem teha, et laps õpiks juba päris pisikesena mängima, et areneks tema fantaasia ja ta omandaks mängides võimalikult palju edaspidiseks eluks vajalikku?

Mängi koos lapsega

Lapsi tuleb õpetada mängima ja aidata mängides uusi ideid leida. Täiskasvanu ülesanne on võtta mängust osa, kasutades seejuures rohkesti fantaasiat. Nii õpib ka laps loovat lähenemist ja mida suuremaks saab, seda iseseisvamalt mängida oskab ega tunne igavust ka ilma arvuti või telerita. Loomulikult ei pea lapsevanem kogu aeg koos lapsega mängima. Ometi võiks igas päevas leida vähemalt 20-30 minutit lapsega koos tegutsemiseks. See tähendab, et sel ajal on ema või isa 100% kohal, mitte ei loe samal ajal ajalehte, ei piilu ühe silmaga televiisorit või ei räägi telefoniga. Selliseks arendavaks koostegutsemiseks (mänguks) võib olla ka voolimine, maalimine, musitseerimine või ühine kokkamine köögis. Eriti arendav lapsele on õppida mängima teises keskkonnas nagu mängutuba, laste sünnipäevad, pargid jmt kohad.

Lapsega koos mängides ei tohi last segama hakata ehk kui laps võtab pusle ja hakkab seda kokku panema, võid sina sealjuures teha pusletükil olevate loomade hääli vms (ehk osaled lapse algatatud mängus), mitte ei võta samal ajal muud mänguasja ja ei hakka sellega tegutsema. Jah, endal võib lapse mängu juures igav hakata ja väga tahaks samal ajal torni laduda, kuid see viib lapse tähelepanu pusle juurest ka kohe sinu torni juurde ja suure tõenäosusega jätab ta pusle pooleli, et ühineda torni ladumisega. Tähelepanu hajutamise tulemuseks on lapsevanema mure – laps on püsimatu, kuidas ta küll koolis paigal suudab olla, kuidas tema tähelepanu ja püsivust saaks arendada? Tegelikult tasub sellele mõelda juba beebiga mängides. Soodusta tähelepanu püsimist, mitte ära hajuta seda! Kuid ära püüa vägisi beebi tähelepanu hoida ühel asjal. Kui ta valib uue mängu, siis mine sellega kaasa. Vaata kindlasti, et vähemalt osa päevast saaks laps kodus mängida ilma taustamürata (teleka- ja raadiotaustata) – see soodustab püsivust, mõtlemist ja on eriti kasulik kõnearengu seisukohalt.

Mängu juhib laps, sina oled lihtsalt juures, kirjeldad lapse tegevust (sõnavara arendamine), võtad mängust lapse juhtimisel osa (aitad näiteks nukku riietada) ja annad vajadusel uusi ideid, kasutades selleks fantaasiat (näiteks näitad, et rõngast, mida muidu pulga otsa pannakse, saab ka maas vurrina pöörlema panna, saab autokastis koormana vedada või väiksemaid asju rõngast läbi toppida). Kiida last, kui ta mängus fantaasiat kasutab ja vanadele asjadele täiesti uudseid kasutusvõimalusi leiab. Näiteks kasutab ämbrit trummina. Ei maksa öelda, et oi, see on ju ämber, sinna pannakse asju sisse, see ei ole trumm. Miks ta ei või hetkeks trumm olla – mängus on ju kõik mängult!

Vaheta mängukeskkonda

Mugavustsoonist välumine sunnib lapse kohanema ja loovalt mõtlema. Mida noorem on laps seda vähem takistavad teda võõrastega kontakti loomisel eelarvamused, kompleksid. Selline positiivne vundament loob soodsa pinna heade mälestuse loomiseks inimestega suhtlemisel. Arvestades kui eraldatud on üksteisekt kaasaja lapsed tehnoloogia tõttu, siis saab just nende põlvkonnas läbilöögielemendiks otsene suhtlus. Mängutoad on ideaalsed kohad kuna siis on võimalik lapse ligidal olla kui ta teeb esimesi katseid sõbrustamisel. Mängutubades on enamasti sarnases vanuses lapsed mis omakorda soodustab omavahelist suhtlust.

Väikelapse mänguasjad

Muidugi tuleb mänge valides arvestada lapse vanust ja oskusi, mängukohta, aega jms. Kasulik on pakkuda peenmotoorikat arendavaid tegevusi (pärlite lükkimine nöörile, herneste toppimine pudelisse, paberi rebimine jne), sest seeläbi areneb lapse aju ning käe ja silma koostöö. Jälgi, et laps kasutaks selliste tegevuste juures mõlemat kätt (et paremakäeline teeks asju ka vasaku käega ning mõlema käega korraga).

Mänguasjade valikul ei tohiks tõmmata rangeid soolisi piire ning mängutoas tallinnaski ei maksa last just nö oma soole vastavate asjade juurde.

Beebi esimesed mänguasjad võiksid olla erksavärvilised, kontrastsed (nt must-valged geomeetrilised kujundid) ja erinevate tekstuuridega, mida on mõnus katsuda nii suu kui kätega. Iga asja puhul vaata, et sellega saaks võimalikult erinevaid oskusi või sõnu õppida (värvid, kujundid, suur-väike, üks-mitu jne).

Väikelapsel võiks olla üks järelveetav ja ees lükatav lelu, rõngatorn, topsikutest torn, klotsisorter (õige kujuga klots õigesse auku), puidust klotsid, plastklotsid (Lego – tüüpi), loogikat arendavad mänguasjad (kus erinevaid nuppe keerates-vajutades midagi liigub, mõni luuk hüppab lahti vms), rollimänguvahendid (mängunõud, mängu-põrandahari, tööriistad jms), puidust pusled, erineva suuruse ja tekstuuriga pallid.

Lõpetuseks

Suunates last põnevate ja arendavate mänguasjade ja tegevuste juurde ning temaga sageli —ka ise koos mängida, ei jää teleri või arvuti jaoks aegagi (ei lapsel ega lapsevanemal). Usun, et ei ole palju lapsi, kes valiksid teleka vaatamise, kui alternatiiv oleks koos isaga onni ehitamine (näiteks tuppa, laua alla, kasutades tekke-patju) või emaga lauamängu mängimine. Mängige koos lastega, mängige lustiga!

Tervet artiklit saab lugeda siit: http://www.okobeebi.ee/?p=490